Hinnang: 5 / 5
„Ordu sügis“ on äärmiselt vajalik teos. Oma teemalt on see üks väheseid käsitlusi keskajast, mis ei lasku ebasobivasse romantikasse või rahvuslikusesse. Liiga lihtne on Liivimaa keskaeg taandada iganenud anastajate ja orjade tasemele. Õnneks aga on härra Kreem tõsine ajaloolane, kes tugineb allikatele ning sealjuures kipub veel ära märkima, et ilmselt paljud allikad kajastavad vaid ebatavalisi sündmuseid.
Liivimaa orduharu tegevus 16. sajandil käsitleb aega, kus tõusmas on reformatsiooni tuuled ning väga suur osa raamatust käsitleb ordu ja ordukäskike usutunnistust. Kuna tollal oli tegu poliitilise teemaga, on rõhuasetus igati õigustatud. Ordumeistrite puhul jõuab autor uurida ka nende isiklikke vaateid, kuid enamike käsknike puhul on see liiga suur teema, mida käsitleda. Huvitav oleks olnud suurem rõhuasetus maaisanda ja väikelinnade suhetele reformatsiooniajal. Samuti jäävad üldised ordu suhted enda linnadega pigem hägusaks kuivõrd vaid Riia ja Tallinn on eraldi välja toodud.
Kõiki raamatus tehtud valikuid saab õigustada. Oluliseim on aga teose tulemus: Liivimaa orduharu ei olnud mitte pöördumatus languses vaid alatises muutuses. Ning muutuvad ju kõik riigid oma olemasolu vältel. Seega ei tasu meil meeles hoida baltisakslaste “Plettenbergi kõrgaega” peale mida väidetavalt Liivimaa allakäik oli pöördumatu. Samas, härra Kreemi eesmärk pole ka baltisakslaste ajalookäsitlust täiesti ümber lükata ning Plettenbergi ja tema järglaste vahelised hoiakumuutused on pigem kajastatud struktuursetes teemades kui poliitilises ajaloos.
Soovitan soojalt!
