Kanada suuruselt neljas saar, Newfoundland ehk Uus-leitud-maa või Terre-Neuve ehk Uusmaa, moodustab koos mandrile jääva Labradori poolsaarega ühe Kanada kümnest provintsist. Saarele jäävad nii Kanada kõige idapoolsem koht kui ka vanimad eurooplaste poolt asutatud linnad. Saare pealinna asemel keskendun seekord aga Bonavista poolsaarele, mis ulatub saare loode–kagu suunalisest põhiteljest kirdesse.
Kuigi tegu on hõredalt asustatud provintsiga, on saare rannikul arvuliselt väikseid kalurikülasid. Kalastamine on aastasadu olnud regiooni põhiliseks väärtuseks ning esimeste maadeavastuse perioodi eurooplaste hulgas, kes neid kaldaid nägid, olid siia sõitnud baski kalurid. Esimene eurooplane, keda me nime poolest teame, oli aga Giovanni Caboto ehk John Cabot, Genoast pärit itaallane, kes pakkus oma teenuseid Inglise kuningale. Arvatakse, et just Bonavista poolsaar oli esimene Uue maailma vaatepilt, mida Cabot nägi.
Mida maadeavastaja sellest esimesest vaatest arvas ei ole teada peale sõnade “O buon vista!” ehk “Oo, ilus vaade!”. Olles ise näinud sellesama poolsaare kaldakaljusid, künkaid ja rannikut jääb üle ainult nõustuda. Avastaja Cabot oli tuntud Veneetsias, mille kodakondsus tal samuti oli, aga Zuan Chabotto nime all. Oma kodumaa auks lõi ta Uue maailma maasse oma ainsal maabumisel Püha Markuse lipu. Seetõttu on ka Veneetsia tiibadega lõvi Bonavistas austatud loomade hulgas.
Mis aga selle poolsaare tõeliselt maagiliseks teeb, on sealse käänulise rannajoone võlud. Külad on ehitatud lahesoppidesse, mille elanikud võivad hiliskevadel näha jäämägesid mööda ujumas. Lahesopid ise aga meenutavad meile lähemaid fjorde nagu näiteks Norras.
Mõningad lahesoppides pesitsevad kalurikülad on aga sajandite möödudes ehitatud hubasteks asulateks. Trinity ehk Kolmainsus on üks selline näide, kuigi sealne puitarhitektuur paneb ka mõtted Põhjamaade poole liikuma. Asula kõige kõrgemaks ehitiseks on kirik; hooned on värvitud erksates toonides, et oleks midagi, mis sombuses ilmas paremat meeleolu looks.
Näha on, et linna asukoht on hoolikalt läbi mõeldud. Avamere eest varjab kaldal asuvaid hooneid väiksem poolsaar, koht, mis on igati sobilik sadamaks ning kohaliku elu keskuseks. Linn ise on aga viimase kahe sajandi jooksul vaikselt hääbunud, kuna kaupmeestele on rohkem meeldinud oma ärid pealinna St John’s’i kolida ning seal elada.
Rahvast rohkem on aga sel poolsaarel loodust. Sellesse loodusesse on ka rajatud üks Põhja-Ameerika 35’st parimast matkarajast, Skerwink’i rada. Rada järgib Trinity linna vastas oleva poolsaare rannajoont, mille hulka kuuluvad nii liivarannad kui ka kõrged kaljud. Kogu moodustis on umbkaudu 20 meetri kõrgusel merepinnast, kõige kõrgemale kohale on rajatud väljavaatepost.
Raja pikkuseks on ligikaudu 5.5 kilomeetrit, kuid tõuse ja languseid on küllaga vahepeal ning kokku on matkajal vaja ronida ligikaudu 200 kõrgusmeetrit. Nende ronimiste üheks huvitavamaks mõttekohaks on järgmise kivilademe otsa jõudmine, kust on võimalik näha, et ka seal on tegu soise pinnasega. Tundub imelik, et merest 20 meetri kõrgusel võib olla soo aga kliimas, kus aastas sajab seitse kuud, ei ole tegu nii üllatava olukorraga.
Selline ürgne ilu mõjub vast meist kõigile mingil moel. Liikudes edasi mööda Bonavista poolsaare rannikut jõuame King’s Cove ehk Kuninga abaja linnani, mille moto kuulutab, et tegu on Põhja Ateenaga. Eesmärgid peavadki olema suured, kuid enamike inimeste jaoks on ilmselt kõige huvitavam sealne majakas, milleni viib üks maagiline jalgrada.
Miks King’s Cove’ist algav rada nii külastamisväärne on selgub aga kiiresti. Tegu ei ole ainult ilusa majakakohaga vaid edasi, sügavamale metsa minnes jõuab matkaja värviliste kivimikihtideni. Ka hallil ja pilvisel päeval oli tegu värvilise kohaga; kuidas need vaated näevad välja suvepäikese all võib vaid ette kujutada.
Tegu on ediakaaraperioodi jõgede poolt ladustatud settekivimitega. Punane värv seostub rauarohkusega vulkaanilist päritolu mäestikus. Teised värvid tulenevad vulkaanilisest tuhast ja teistest keemilistest ühenditest, mida siinsel Maal esines. Nagu ka Skerwink’i rajal on rannikust paarisaja meetri kaugusel eemal võimalik leida soostunud maastikku koos rohkete järvekestega.
Nendest imelistest vaadetest viib matka alguspunkti veel kaks kilomeetrit. Matkaja on poolel teel, kuid ta on ka jõudnud ühte kõrgemasse sihtpunkti: “O buon vista!”
