Hinnang: 5 / 5
Poltaava lahingust on vähemalt koolipingis kuulnud enamik eestlasi. Lühidalt, 28. juuni 1709 hommikul rivistus Karl XII armee ööpimeduses, lootusega üllatada magavaid venelasi. Ei läinud plaani kohaselt ning järgneva nelja päevaga jäi enamus endisi karoliine Ukraina mulda või muutus venelaste sõjavangideks… Kuningas põgenes paari eskadroniga ning elas järgmised viis aastat Osmanite riigis.
Ajalooline huvi oli minu põhiliseks motiiviks raamatu kätte võtmiseks ning ei olnud kindel, mida oodata. Tegu on aga põhjaliku, läbi uuritud kirjeldusega sündmustest. mida mina kutsuks Ryotaro Shiba eeskujul ajalooliseks ajakirjanduseks. Autori väited põhinevad nii palju kui võimalik faktidel. Sündmused on rekonstrueeritud võimalikult põhjalikult. Kuna mitmed kaadrid on kirjeldatud memuaaride põhjal kohtub lugeja kümnete sõduritega, kelle elust kauges Rootsis ja Soomes mainitakse kaasahaaravaid detaile.
Englundi kirjeldus lahingust meenutab mõneti filme ja raamatuid Gettysburg’ist ja sarnastest ennasthävitavatest konfliktidest. Üks ehedamaid momente, mida autori sõnad suutsid minu ettekujutlusse manada, oli rootsi nelja tuhande jalaväelase rünnak tsaari 22,000 vastu. Mõtted vaprate rootslaste oskustest ja julgusest — kui käsk on antud, siis peab ja Gå På! — on ehedad. Seda teevad eredamaks Gyllenkroki, Piperi ja teiste riigimeeste positsioonidelt näha olnud vaade õhukesest sinisest liinist, mida haarab igalt suunalt roheline mass. See detailide, kirjelduste ja mõtete hulk oli aga olemas iga lahingu momendi kohta.
Tegu on meistriteosega.
