Hinnang: 3 / 5
Mulle jäi mõneti selgusetuks selle raamatu eesmärk. Lugejal on teada selle nimi, kuid kogu teose sisu pannakse konteksti lõppsõnas: millal on küllalt, kes on õnnelik ja kes on rikas. Palju loogilisem oleks olnud kui see mõttepüstitus oleks toimunud teose alguses, et anda lugejale üleüldse aimu, kas see teos on talle vajalik või kas ta peaks tegelema rohkem üldise filosoofiaga.
Ülejäänud teose sisu võib kokku võtta mõttega, kuidas teenida raha. Saare kirjeldab pikalt erinevaid viise seda teha ning oma nõuandeid sissetuleku suurendamiseks. Sellest võib-olla kõige kasulikum üldsusele on lisasissetuleku peatükk, kuna palgatöö osas antakse edasi vaid paar mõtet (lühidalt, küsi kogu aeg palka juurde, ja vaheta töökohta alati, kui on võimalik saada tööle suurema töötasuga), mis päris suure hulga inimeste jaoks on minu meelest halb nõu. Lisatööde arendamine aga võib igale ühele kasulik olla ning tuua ka muid huvitavaid hüvesid, mida varem ennustada ei osanud – ja seda kirjeldab Saare väga põhjalikult.
Miks mulle ei meeldi tema palgatöö nõu? Esiteks, arvestusest on ära jäänud selline mõte nagu tehniline kompetents. Kui isik töötab firmas, mille tehniline kompetents on kõrgemal, kuid ta teenib vähem, ja vahetab selle firma vastu, milles ta küll teenib rohkem, aga mille tehniline pädevus on madalam, siis – olenevalt iseloomust – võib see olla tollele inimesele suhteliselt suur kaotus: juhul, kui tal on soov ka ise tehniliselt areneda alal. Teatud mõttes jääb selline vahe sisse karjääri lõpuni, kuna oletadas, et „teenides ära kümne aastat“ kõrgema tehnilise tasemega firmas, on aste mujale veelgi raskem (olgugi, et suurendab sissetulekut vahest veelgi rohkem kui kohe karjääri alguses). Ainsaks tegelikuks võimaluseks jääb sel juhul sektori vahetus, et antud efekti (uue firma tehnilise kompetentsi puudumist) mitte märgata. Samas, võin tõdeda, et see vahe kehtib pigem arvuliselt vähestel tehnika- ja insenerierialadel.
Teiseks peab tõdema seda, et kui lõppsõnas on pandud rõhk sotsiaalsele kapitalile – pere ja sõbrad –, siis seda peaks samuti arvesse võtma ülejäänud otsuseid tehes. Ühest linnast teise kolimine selleks, et parandada sissetulekut kasvõi 20% ei pruugi olla otstarbekas, kui sellega jäetakse maha kogu endine sotsiaalne võrgustik. Inimesed on erinevad ning mõnele sobib selline lahendus rohkem, kuid kindlasti peab seda samuti meeles pidama neid otsuseid tehes, eriti kui just „üksindust“ nimetatakse tänapäeva pandeemiaks. Ei ole vähe neid juhtumeid, kus uue, kõrgema palgaga töö juurest minnakse tagasi vanasse ametisse justnimelt elukoha või endise sotsiaalse võrgustiku pärast.
Huvitav raamat, kuid see ei ole kindlasti kõigile – ja kasvõi küsimus miks suurem palganumber „hea“ on jääb täielikult vastamata. Siiski, raamatut tasub lugeda ning siin on mitmeid häid mõtteterasid (eriti lisasissetuleku juures). Mulle oleks ka meeldinud näha rohkem case study‘sid, kuidas asju muuta või parandada, aga mõneti on nende puudumine arusaadav.
