Hinnang: 3 / 5
Mulle jäi mõneti selgusetuks selle raamatu eesmärk. Lugejal on teada selle nimi, kuid kogu teose sisu pannakse konteksti lõppsõnas: millal on küllalt, kes on õnnelik ja kes on rikas. Palju loogilisem oleks olnud kui see mõttepüstitus oleks toimunud teose alguses, et anda lugejale üleüldse aimu, kas see teos on talle vajalik või kas ta peaks tegelema rohkem üldise filosoofiaga.
Ülejäänud teose sisu võib kokku võtta mõttega, kuidas teenida raha. Pr. Saare kirjeldab pikalt erinevaid viise seda teha ning oma nõuandeid sissetuleku suurendamiseks. Sellest võib-olla kõige kasulikum üldsusele on lisasissetuleku peatükk, kuna palgatöö osas antakse edasi vaid paar mõtet (lühidalt, küsi pidevalt palka juurde, ja alati vaheta töökohta, kui on võimalik saada suurema töötasuga töö), mis on minu meelest päris paljudele halb nõu. Lisatööde arendamine aga võib olla igale ühele kasulik ning tuua ka muid hüvesid, mida varem ennustada ei osanud – ja seda osa kirjeldab pr. Saare väga põhjalikult.
Miks mulle ei meeldi tema palgatöö nõu? Esiteks, arvestusest on ära jäänud selline mõte nagu tehniline kompetents. Kui isik töötab firmas, mille tehniline kompetents on kõrgemal, kuid ta teenib vähem, ja vahetab selle firma vastu, milles ta küll teenib rohkem, aga mille tehniline pädevus on madalam, siis – olenevalt iseloomust ja eesmärkidest – võib see vahetus olla sellele inimesele suhteliselt suur kaotus kui tal on soov ka ise tehniliselt areneda. Teatud mõttes jääb selline vahe sisse karjääri lõpuni, kuna oletades, et „teenides ära kümne aastat“ kõrgema tehnilise tasemega firmas, on aste mujale veelgi (emotsionaalselt) raskem (olgugi, et suurendab sissetulekut vahest veelgi rohkem kui kohe karjääri alguses). Ainsaks tegelikuks võimaluseks jääb sel juhul sektori vahetus, et antud efekti (s.t uue firma tehnilise kompetentsi puudumist või vähesust) mitte märgata. Kirjeldatu on oluline küsimuskoht pigem arvuliselt vähestel tehnika- ja insenerierialadel.
Teiseks peab tõdema, et kui lõppsõnas on pandud rõhk sotsiaalsele kapitalile – pere ja sõbrad –, siis seda peaks samuti arvesse võtma ülejäänud otsuseid tehes. Ühest linnast teise kolimine selleks, et parandada sissetulekut kasvõi 25% ei pruugi olla mõistlik, kui sellega jäetakse maha kogu endine sotsiaalne võrgustik. Inimesed on erinevad ning mõnele sobib selline lahendus rohkem, kuid kindlasti peab neid aspekte samuti meeles pidama sissetulekuga seotud otsuseid tehes, eriti kui tänapäeva pandeemia on „üksindus“. Ei ole vähe neid juhtumeid, kus uue, kõrgema palgaga töö juurest minnakse tagasi vanasse ametisse elukoha või endise sotsiaalse võrgustiku pärast.
Huvitav raamat, kuid see ei ole kindlasti kõigile – ja kasvõi küsimus miks suurem palganumber on „hea“ jääb lahkamata. Siiski, seda raamatut tasub lugeda ning siin on mitmeid häid mõtteterasid – eriti lisasissetuleku juures. Mulle oleks ka meeldinud näha rohkem case study‘sid, kuidas asju muuta või parandada, aga mõneti on nende puudumine arusaadav.
