Arvustus: 5 / 5
Esiteks pean mainima, et kuna tegu on osaliselt minu enda tööga ja suuremas osas minu nägemusega, siis olen kindlasti kuigivõrd kallutatud. Aga mida õieti kujutab endast see teos?
Keskaegse Liivimaa ehk tänapäevase Eesti ja Läti ajalugu kirjeldatakse liiga tihti läbi emotsioonide („head“ muinaseestlased, „halvad“ sakslased) või tänaseks vananenud arusaamadele tuginedes (enamasti lähtudes baltisaksa uurijate töödest 19. sajandil). Siin üritasime nendest traditsioonidest lahkuda ja võtta käsitlusse üks Liivimaal eksisteerinud riike, Saare-Lääne piiskopkond, mis kestis kauem kui kolm sajandit.
Eestikeelne Saare-Lääne piiskopkonna terviklik üldajalugu esineb siin teoses esmakordselt, kuigi paljusid üksikuid aspekte on mujal kajastatud. Sealhulgas tuli välja mitmeid teemasid, mille kohta me veel ei oska väga palju öelda nt stiftifoogti ja piiskopi prokuratoori amet. Omal ajal olid sellised küsimused kindlasti olulised ning (hetkel) võib ainult oletada, millised dialoogid või konfliktid esinesid vasallide vahel, kes arvasid, et just nemad sobivad ametisse kõige paremini.
Raamatu teise osa moodustavad piiskopkonna keskuste ülevaated. Kuigi osadest linnustest on ilmunud teoseid (nt Kuressaare, Lihula ja Koluvere), siis enamasti ei ole need teosed suutnud keskenduda oma teemale, kuna nad on pidanud seletama keskaja kontekstis ka maa üldist võimukorraldust, mis siin on õnneks raamatu alguses põhjalikult käsitletud. Mõne koha (nt Kuressaare) ülevaade on suhteliselt standardne, kuid kasvõi Vana-Pärnu ja Vigala ajalugu pole varem nii põhjalikult ja selgelt esitatud. Siin lisan veel, et ka tõenäoliselt ajaloohuvilisele lugejale tuttava keskaegse keskuse (nagu seesama Kuressaare) puhul on mul põhjust siiski arvata, et lugeja ei ole tuttav kõigi esitatud faktidega.
Mida oleks võinud paremini teha? Peamine probleem on see, et trükiversiooni kaardid on enamasti natuke väikese tähesuurusega. See mure saab lahendatud järgmises, Tartut käsitlevas raamatus. Olen kuulnud nurinat ka formaadi üle, kuid siin võib arvestada, et praegust raamatut on võimalik hoida ühes käes tugitoolis istudes, erinevalt suurest osast Eesti ajalookirjandusest, mida on võimalik lehitseda vaid kirjutuslaua taga.
Ühtegi sisulist kommentaari ei ole minuni jõudnud, kuid olen teinud kaks tähelepanekut: 1) Läänemaa Teenuse mõisa võib ka välja tuua kui tõenäolise väikelinnuse ehk kindlustatud kivimõisa ja 2) Kuressaare kaardil esinev Suuremõisa on tegelikult seesama Püha kihelkonna ametimõis, mis ametkondade kaardil asub Kaarma ligidal (ehk seal on vale asukoht).
Soovitan igati! Kui on mure formaadi pärast, siis raamatu elektroonilised versioonid võiksid sobida trükiversiooni asemel.
