Hinnang: 3 / 5
Hr Priit Raudkivi teos on selge ülesandega: uurida Liivimaa seisuste kogunemisi, millest arenes välja 15. sajandi alguses maapäev. Autor läheneb teemale otse ja liigsete komplikatsioonideta, alustades teadaolevate seisusekogunemiste uurimist (14. sajandi algusest), peamiselt võrreldes nendel osalejaid ja ette tulnud teemasid. Seega käsitletakse seisustepäevasid ja maapäevasid enam vähem perioodil 1300–1440.
Üldiselt on teos igati hea. Üks suurepärane lisand oleks olnud antud perioodi seisusekogunemiste ja maapäevade nimekiri, võttes selgelt kokku osalejad ja puudujad. Praegu puudub selline ülevaatlik lähenemine, mis teeb kiire ülevaate saamise toimunud kogunemistest pea et võimatuks.
Teiseks teemaks, mille käsitlemine oli küll autori probleemipüstitusest väljaspool, kuid mis lisaks tavalugejale kasulikku tausta, oleks olnud maapäeva kui institutsiooni teadaoleva ajaloo põgus kirjeldus terve selle ajaloo vältel. See ei olnud täiesti vajalik, kuid teost avades võis lugeja praegu jääda hätta: miks räägitakse alguses Liivimaa seisusepäevadest (nendest areneb maapäev) ning kui kaua õigupoolest maapäev üldse oluline oli (vähemalt sama kaua kui Liivimaal keskaegsest riigikorraldusest rääkida sai).
Kokkuvõtteks võib öelda, et see raamat annab väga hea ja vajaliku ülevaate küsimuse all olevast perioodist.
