Hinnang: 3 / 5
Kui võtta eesmärgiks kirjeldada Tallinnat, Narvat ja Tartut võib sattuda kindlasti ka palju halvemate teoste otsa kui hr Vallase “Aolinnad …”, kuid teksti lugedes peab nentima, et selles puudub teatud sidusus, mida võiks aga raamatust oodata. Lõppsõnana kirjas olev ajaleheartiklite nimistu selgitab seda — autor on võtnud varem ajalehtedel esitatud artiklid ning need ühte teosesse kokku pannud. Kindlasti on nii lihtne mahuliselt kokku saada raamatu mõõtmetes teos aga ilma lisapanuseta kõikide tööde ühtsustamisse ei ole see alati hea mõte.
Autori põhirõhk lasub Tartul. Tartut kirjeldatakse nii muinasperioodil, keskajal kui ka 16. kuni 18. sajandil. Narva ning Tallinn on kaetud lühemalt; rõhk keskajal ning uusaegsetel kindlustustel. Nii Narva kui ka Tartu piiramise puhul on ilmselgelt ära mainitud Põhjasõja aegsed rünnakud, k.a. läbimõeldud kriitika Peeter Suure Tartu rünnakuplaani ning selle iseloomustuse kohta. Toompea linnuse puhul oli ka nii mõndagi huvitavat raamatus mainitud, millest põhiliselt tasub mainida eraldi välja toodud ehitusetappe. Nendest eraldi seisis esimene peatükk, mis vaatles muinasasustust Taani hindamisraamatu järgi ning tegi selle peal statistikat. Selge, et statistilised meetodid pole viimase kahekümne aasta jooksul märkimisväärselt muutunud, kuid muutunud on nende kasutuslihtsus. Tänapäeval ei saa siin artiklite juures esitatud tabeleid pidada väga põhjalikeks ning ilmselt saaks tõstatada ka küsimusi osade statistiliste näitajate kasutamise või mitte-kasutamise kohta.
Minu põhiline kriitika teosele sai juba sissejuhatuses mainitud: kahjuks ei ole tegu ilusasti kokkulõimunud raamatuga, kus peatükid üksteist täiendaksid. Nii mõnelgi juhul kordub info, paaril juhul kordub ka tabel (kahurite laskekaugusega). Kui ajaleheartiklis ei oleks tõesti keegi hakanud eelmist väljaannet üles leidma, siis raamatus paar lehekülge edasi-tagasi lehitseda pole probleem. Akadeemiliselt meelestatum lugeja näeb ka, et artiklist artiklisse muutub viitesüsteem, mis küll lugejat väga häirida ei tohiks aga oleks võinud siiski saada printimiseks ühtlustatud.
Kuna nii Tartu, Narva kui ka Tallinna kohta on hilisemal ajal välja antud neid pikemalt käsitlevaid teoseid, võiks öelda, et selle raamatu sisu pole hästi vananenud. Sellegipoolest ei saa seda hinnangut kergekäeliselt anda. Vähemalt Tartu piiramisega seotud tsitaadid ei ole aga kõigis hilisemates teostes kajastatud; samuti ei ole minu meelest Peetri ning Šeremetjevi vahelisi vaidluseid alati nii kriitiliselt käsitletud. Lisaks, autori poolt peatükkidele lisatud graafikud annavad lisaväärtust, mida nii mõneski uuemas teoses leida ei ole. Sellepärast võib öelda, et ka seda raamatut tasub veel kätte võtta.
