Hinnang: 4 / 5
Eesti Mereväe kunagised uhkused olid ‘Lennuk’ ja ‘Wambola’, kaks brittide poolt Punalaevastiku käest vallutatud laeva, mis kingiti vastsündinud vabariigile. Hr Õun ja Ojalo kirjeldavad selles raamatus neil laevadel toimunud sündmusi ning ka üldiselt võtavad kokku laevade teenistuse. Merike Jürjo poolt on lisatud peatükk, mis uurib laevade müügist tekkinud skandaali ning pakub välja, et ilma selle skandaalita ei oleks saanud Päts omandada ainuvõimu.
Üldiselt on tegu mõnusa seletusega, mis ei ole toonilt liiga tõsine—v.a. Pätsi riigipöördest rääkides, kus toon muutub kardinaalselt. Samas, kolme autori stiilid on vägagi erinevad, mis toob lugejale mõningaidki üllatusi kui jõutakse Jürjo peatükini raamatu keskel, kus lõigud ligikaudu kolm korda pikemad kui teiste sule all. Väga suur osa teenistuskirjeldusest on stiilis “sel kuupäeval läks nõnda”, millega võrreldes teised peatükid süvenevad rohkem ning loovad seoseid juhtumiste vahel. Mulle ei meeldinud ka osaliselt anakronistlik stiil, kus räägitakse tsaarist ning peale Nõukogude riigi loomist Venemaast. Rahvakeeles pole küll suurt vahet aga ajaloolise täpsuse jaoks võiks neid piire silmas pidada.
Raamatus on ka üldine kirjeldus teiste Novik-klassi hävitajate tegudest Teises maailmasõjas, kus paljud neist väga kiiresti hävisid. Lisaks on ka kirjeldus ‘Lennuki’ ja ‘Wambola’ müügist Peruule—ümberristituna ‘Almirante Villar’ ja ‘Almirante Guise’—ning nende hilisemast teenistusest Peruu mereväes. Kahjuks ei ole vastatud peamisele küsimusele, mis võiks huvitada lugejat: nimelt, miks Peruu neid laevu ostma pidi. Lisalugemisega saab kindlaks teha, et Peruu oli sel ajal relvaembargo all, milleta oleks neil olnud palju lihtsam omandada (rohkem) kaasaegseid laevasid.
Üldiselt on aga tegu tugeva raamatuga, mis peaks kuuluma kohalike merendushuviliste lugemissfäääri.
