Hinnang: 2 / 5
Mulle üldiselt meeldivad Jaapanit ja jaapanlasi, nende mõtteruumi, käsitlevad teosed. Endo Shusakust olin palju kuulnud kui mõtlesin, et võtan kätte ka ühe tema teose. Kahjuks ei olnud tegu aga nii meeldiva mõtteretkega kui oleks võinud olla; selles aga põhjustasid kolm seika.
Esimeseks tasub kindlasti mainida autori ultrakristlikku vaateviisi, mille järgi ei saanud mitte kõrvalt heita pilku kultuurile vaid ainult lugeda, et kõik eksivad katoliikliku doktriini vastu. Nende kõigi hulka kuuluvad loomulikult ka jaapanlased, kelle kohta autor arvad, et neile pole millestki nii toredast kui kristlusest kasu, kuna nad on rohkem maised kui ükski teine rahvus.
Teiseks oli autor oma mõtte edasiandmiseks leidnud kirjastiili, kus võimalikult vähe sai otse lugejale edasi antud. Olles harjunud palju… paremate… jaapani kirjanikega, jättis mulle selline lugejalt informatsiooni ära võtmine väga halva mulje. Teiste kirjanike sulest ei oleks me rääkinud enamasti mitte “samuraist”, eriti kuna terve peamine reisiseltskond koosnes samuraidest, vaid “Hasekura Tsunenagast”. Samuti ei suutnud autor terve raamatu vältel selgitada Jaapani poliitilist olukorda, Hasekura isanda Date Masamune eesmärke…
Kolmandaks punktiks saab aga nimetada tõlkija tehtud valikud. Sõnad nagu “maaisand” ei oma eesti keeles vajalikku konteksti paigutamaks neid ajastukohasesse hierarhiasse. Nii et ole lugejal lõpuni võimalik aru saada, kellega tegu on, kes on Ishida, jne… Eriti arvestades, et teised tiitlid (taiko) on jäetud raamatusse, on mõistete “daimyo” ja “sama” tõlkimine väga segadusseajav. Samas ei olnud osadele hispaaniakeelsetele väidetele vastet antud, millega vast järgiti autori algset soovi aga samas ka süvendati lugeja segadust.
Niisiis… “Samurai” annab kindlasti midagi uut lugejale: Hasekura Tsunenaga retk väärib paremat mõistmist ning see teos on samm sinnapoole. Kuid, see ei tähenda, et ma ruttaks Endo teoseid kiiruga lugema.
