Hinnang: 4 / 5
Ma lugesin seda kogumikku õigupoolest esimese peatüki pärast, mis oli suurepärane Sõrve sääre üldine ajalugu. Sellele järgnenud peatükid aga ei olnud asjata, sest olles raamatu juba kätte võtnud, otsustasin ma ta kaanest kaaneni läbi lugeda. Siinkohal võiks märkida, et tegu oli mu esimese artikliga meiereide ajaloost aga see tõi esile tollal olulised asjad. Teose kaasahaaravaim osa on aga Läbara küla ning selle inimeste lugu, mis keskendusid küla lõpule Teises maailmasõjas. Sellest eraldi toodi välja mitmete küla perekondade inimeste lood.
Teoses kirjeldatakse väikese aga inimrohke koha kogemusi kolme okupatsiooni all, mille kaasmõjul vanad tööpõllud edasi ei pärandunud ja suguvõsade ellujäänud liikmed pillutati laiali Kanadast Austraaliani. Küla mälestuste kirjutaja sõnu lugedes jäi kõlama mõte, et vahest oleks ka see olnud mitte nii halb, kui inimesed, kes põgenenuid ja küüditatuid asendasid oleksid hoolinud ning mitte ainult lammutanud ja lõhkunud. Asjakohased olid nende külastajate mälestused, kes lapsepõlves ära põgenesid, kuid taastatud riigis tulid oma kunagist kodukohta vaatama — laused, kus kirjeldati kivimajade, aitade ja saunade asemel lagunenud vundamente ja põõsaid, tõid esile nende inimeste tunded nähes oma vanemate elu töö väetust.
Mul on hea meel, et soov uurida rohkem Sõrve kohta tõi selle kogumiku minu käest läbi.
