Hinnang: 3 / 5
Ma lõpetasin selle raamatu mitu nädalat tagasi aga jõuan arvustamiseni alles praegu. Eks see on põhjusega. Mati Õuna kirjatööd mulle üldiselt meeldivad, sest tal on tihtipeale midagi huvitavat öelda. Kahjuks ei ole see raamat aga tavapärasel tasemel ning kõige huvitavamaks peatükiks on tänapäevasel Venemaal paiknevad linnused. Tegu on väga laiahaardelise teosega — sissejuhatuses kirjutab autor, et tema sooviks on tutvustada mõningaid Läänemere-maade äärseid linnuseid ja losse ning selle eesmärgiga liigub autor koos lugejaga mõttelises ringis ümbes Läänemere. Minu jaoks leidus teoses kaks suurt probleemi: esiteks on raamatusse arvatud kohtade nimekiri liialt lai ning teiseks on antud kohtasid puudutav informatsioon kesine.
Esimene probleem tähendab seda, et infot jagatakse sama pealkirja all nii 13. sajandil kui ka 20. sajandil oluliste kaitserajatiste kohta. Iseenesest ei ole see probleemiks aga kuna raamat on sorteerimata, s.t. peatükid ei ole kronoloogiliselt järjestatud (nagu hr Õuna Eestimaa linnuseid tutvustavas raamatus), siis tundubki nagu peaks võrdlema keskaegset kaubalinna ja 19. sajandi tipptaseme merekindlust. Selline võrdlus on aga mõttetu kuna need kohad ei omanud tähtsust samal ajal; enamasti nad ei olnud isegi asustatud samal perioodil. Palju huvitavam oleks olnud kaasaegsete kohtade võrdlus, kus tutvustatakse järjest Viipurit ja Narvat ning omakorda eraldi Kroonlinna ja Bomarsundi. Aga keskaegsete ning hilisuusaegsete linnuste ning kindluste samastamine ei anna palju. See kriitika on suhteliselt spetsiifiline.
Teise punktina mainisin, et informatsiooni on antud vähe. See teeb enamikest Eesti linnuste peatükkidest n-ö vana ja möödunu: kui oled juba huvitatud sellest teemast, küllap siis ka tead seda, mida see raamat pakub. Kui aga on soov lugeda Soome, Saksa, Poola või Läti linnuste kohta, siis on tänapäevasel lugejal lihtne leida vastav Vikipeedia lehekülg (tihtipeale ka kohalikus keeles, kus on ikka parem ülevaade). Mida enamasti Vikipeedias või sarnastes entsüklopeediates edasi ei anta on täpne informatsioon linnustes toimunud sündmuste kohta või külaliste reaktsioon, kui nad neid rajatisi omal ajal kogesid. Kahjuks on autori käsitlus enamasti pinnapealne ning ei sisalda sellist infot. See ei kehti aga Venemaa kohtade kohta, kus tihtipeale ei ole nii lihtne leida kättesaadavat informatsiooni, eriti n-ö tänapäevase riigi lääneperifeeria kindlustuste kohta. Nendes Veneaad hõlmavates peatükkides peitus minu jaoks raamatu suurim võlu ning oli mõnus rohkem lugeda Jama, Koporje ja Pihkva kohta. Ei tohiks ära märkimata jätta ka pildid, mis enamikel puhkudel lisasid väga palju tekstile, ning mida tihtipeale ei ole võimalik niimoodi kätte saada.
Kokkuvõttes, raamatus oli nii head kui halba. Uuesti kätte ei võtaks aga ühe korra võis läbi lugeda.
