Shenandoah rahvuspark (EE)

Rahvusparkide idee tuleneb ajastust, mil inimese tööstusareng tundus võtvat üle viimaseid puutuma alasid. Esimeseks rahvuspargiks loetakse üldjuhul Ameerika Ühendriikides 1872. aastal asutatud Yellowstone’i rahvuspark. Esimene seaduslik looduse kaitsmine tänapäevases mõttes ulatub aga ligikaudu sada aastat varasemasse aega ning seondub Tobago saare ja Briti valitsusega. Praegusel juhul aga on teemakohane just Ühendriikidega seonduv. Sealne majesteetlik lääneosariikide loodus köitis seadusandluse tähelepanu esimesed 47 aastat, kuid 1919 loodi Ida-Ühendriikidesse sealne esimene rahvuspark: Acadia. Kuusteist aastat hiljem, 1935. detsembris, loodi viienda idaosariikide rahvuspargina Shenandoah kaitseala Virginias, millest kirjutangi.

Väga paljudele võib see nimi tunduda mõneti tuttav: Virginia on koduosariigiks Susquehanna, Rappahannock ja Potomac’i jõgedele; kohad, mis jagavad oma nimedes võõrast rütmi ja sära. See tuleneb nende algnimedest, mis Ameerika põliselanikele tähendasid rohkem kui nende inglise keelega kohaldatud versioonid meile. Kindlalt pole Shenandoah nime algupära teada. See aga ei tähenda, et koht peaks jääma võõraks. Meil õnnestus seda rahvusparki külastada möödunud nädalavahetusel.

Parki sisenedes antud (auto-)pilet, mille maksumus on $30.00 ning mis lubab nädala jooksul naasta; saadaval on ka aastane pilet, mille maksumus praegu oli $55.00

Rahvuspargi asub ligidal rahvarohkele alale: föderatsiooni pealinn Washington, D.C. asub vähem kui 100 miili kaugusel; kuulus Virginia osariigi pealinn Richmond on veelgi ligemal; Atlandi ookeanini on 200 miili; Kanadani kolmsada; ning Mehhiko laht on idaranniku tähistest kõige kaugemaks (umbes 600 miili). New York City’st võib seiklushimuline kohalik või turist olla rahvuspargis viie ja poole tunni autosõiduga (kohustuslik sõidumuusika on kantri!). Ülalmainitud Acadia ning kirdeosariikide kolmas park, Cuyahoga, on mõlemad rohkem kui tund aega kaugemal kui alustada liikumist NYC’st.

Üldiselt on rahvuspargis palju külalisi, kuigi ei tohiks arvata, et kogu idakalda elanikkond on sinna kokku sõitnud. Üldiselt on alati leida kodule lähemal külastusväärseid kohti kui ei ole tegu ka rahvusparkidega. Shenandoah külalised tulevad aga igalt poolt: on üliõpilasi kõrvallinnadest ning inimesi Quebec’ist ja Washingtoni’ist. Seega võiks majutuse eest hoolitseda varakult, kuigi ka paar päeva varem kontrollides oli ikkagi saadavusi augusti keskpaigas ehk aasta teise kõrghooaja alguses.

Päike loojub läände, pilved liginevad idas ning nende all rahulik mäestik

Shenandoah ise on maagiline! Tegelikult võiksite seda lugedes kuulata mingit rahulikku muusikat, mis ka Virginiasse sobiks, nt Luke Combs. Kirjutades vähemalt aitas see mõtteid paika saada…

Mulle meeldivad vanad mäestikud. Sadu miljoneid aastaid kestnud ilmastiku töö on neid kujundanud palju mõtlikemas ja jutukamateks kui noored ja teravad mäed. Apalatšid, millest Shenandoah moodustab osa, on aga tõeline tüüpiline vana mäestik!

Väiksed (kõrgeim koht on vähem kui 1250m merest), vanad, mõtlikud…

Selliste orukeste ja küngaste kombinatsioon suuresti see rahvuspark ongi. Need metsad aga varjavad endas nii inimesi, inimeste poolt loodut ja hävitatut, kui ka rohket ja lopsakat loodust. Meil toimusid siin esimesed kohtumised kahe eraldiseisva karupojaga ja ühe tuvastamatu loomaga, kes võis olla oma kõnnaku järgi puuma. Esimest madu looduses ei saa siia nimekirja lisada, sest Eestiski on olnud juhtumisi nii nastikute kui ka rästikutega ja ka Ühendriikides sai paar nädalavahetust tagasi näha mõnda tripimadu. Hirvedest, oravatest ning muudest väikestest loomadest ei tasu rääkidagi!

Üllatavam võib aga olla kui kivine see ala on! Mõneti on see vale mulje, kuigi kujuneb kiiresti matkahuvilisele külastajale. Valeks teeb selle tõsiasi, et enamus radasid jõuavad just mägede tippudesse, kus on kõige vähem muud loodust ning on kivistik kõige paljastatum. Sellegipoolest ei ole haruldane ka oru keskel näha suuremat kivirahnu keset metsa seismas.

Populaarseima matka Old Rag’i tippu lõpuosa ehk kividel turnimine

Tõenäoline ongi, et siia satutakse matkama või vähemalt aktiivset läbisõitu korraldama. Aktiivseks läbisõiduks annab võimaluse tervet rahvusparki kaheks lõikava keskse mäestiku harjale ehitatud sõidutee: Skyline Drive. Teel on vaatepunktid, kus on võimalik peatuda, mõelda, vaadata ja nautida… Vaatepunktide või muude peatuskohtade kõrvalt hakkavad tihtipeale matkateed.

Kogu Skyline Drive’i 105 miili peale on tegu kümnete võimalike matkakohtadega, mis ei piirdu ka ülalmainitud teepealsete võimalustega. Lisaks neile on olemas nii ida- kui ka läänepoole muud matkavõimalused, milleks peab küll ka pargipileti hankima. Ülalmainitud Old Rag’i matkavõimalus on üks sellistest:

Umbkaudne pikkus 15.7km ning kõrgusmuutuseks 770m; matkaaeg orienteeruvalt 5 – 7 tundi.

Tegu oli lõbusa matkaga! See kivisus tähendas, et vahepeal pidi ronima ja turnima. Ronimine ei ole siinkohal mitte püstloodis vaid vahepeal kõrvale, vahepeal alla, tihtipeale pigem kahe kivi vahelt läbi. Lõbu oli küllaga, kuigi järsud nõlvad ning võimalused libiseda ja/või kukkuda tähendavad ka, et tuleb olla ettevaatlik. Lisaks, on keerulisemat ülesminekuteed kasutades vaja kätes jõudu, et mõndadest kividest end üles tõsta!

Sellegipoolest, rahvuspargi populaarseim matk on oma tiitlit väärt. Meile tuletas ta meelde seiklusparke looduses! Lapsepõlves sai nii mõnegi õunapuu otsa ronitud; mis need kivid nüüd ikka takistavad mäetippu jõudmast… Seal on küll rohkem põhjust kontrollida enne käe asetamist ega mõni loom (vihje: roomav) ei ole võtnud endale juba kohta soovitud käetoel.

Matkamise ajal nähtud märke vaadates tuli esile ka suurimaid ebakõlasid pargi külastuse ajal. Millegipärast tundus, et karudele pidi see Old Rag’i mäetipp olema lemmikkohaks. Mõneti arusaadav, kuna turiste palju ning ilmselt nii lohakad, laisad kui ka õnnetud satuvad pahuksi pargi põhimõttega ‘Leave no trace!’ aga siiski oleks need karud võinud endale leida mõne parema pesitsuskoha (sest näiteks vabu piknikualasid oli mitu!). Sellegipoolest ei olnud kumbki meie kohatud karu Old Rag’i mäe juures (kuigi üks oli Old Rag’i vist just vaatamas käinud Skyline Drive’lt)!

Väiksed, mitme-astmelised kosed on tüüpilised Shenandoah rahvuspargis

Koskedest ei olnud kah puudust! Vähemalt kaks üldiselt soovitatud matka viisid külastajaid koskede juurde väikese üllatusmomendiga (vihje: mis läheb alla peab ka üles tulema ehk jalad peavad olema tugevad). Sellegipoolest ei jätnud need kosed nii vapustavat muljet kui mujal Ühendriikides, eriti New York’i osariigis. Lisaks olid need ka põhiliseks turistide pesitsuspaigaks nii et koskede külastamine oli pigem grupitegevus ja ei võimalda rahulikku matka.

Hooajaline lahkheli

Viimaseks mainiks hooaega… Augustikülastus Virginias võib tunduda hea mõttena, kuid tegu oli väga niiske ja sooja ajaga: keskmine temperatuur nii 30° ning 60-80% õhuniiskuseks. Sellest hoolimata aga on ülemisel pildil lehed juba kollaseks muutumas, puu puu haaval! Peaks minema veel novembrini aega, et kõik puud sinna jõuaks aga sellegipoolest oli augusti keskpaigas selline sügise meeldetuletus väga uudne.

Veel sügisesi värve

See võikski olla aga põhjalikuma Shenandoah rahvuspargi kokkuvõtte lõpuks. Lisaks veel mõned mõtted, mida tasub mainida ja/või uuesti mainida:

  • Olge ettevaatlikud suvel külastades, sest on palav ja niiske; samas, talvel on veel vähem mõtet, kuna on lumine, nii et august kuni oktoober ongi ilusaim aeg, eriti kuna tuntud lehtede värviliseks muutumise hooaeg on käes.
  • Karusid ei peaks segama!
  • Karud kardavad teid sama palju kui teie neid!
  • Skyline Drive’l sõites peaks kindlasti jälgima kiiruslimiiti (35mph), mis võib ka olla liiga kiire, et peatuda kui hirv, karu või puuma tahab auto eest läbi joosta!
  • Matkasid on kahte laadi: need, kus kõigepealt lähete üles ja siis tulete alla (mäematkad), ja need, kus kõigepealt lähete alla ja siis tulete üles (kosematkad)!

Mul oli mõttes veel kirjutada ka Ameerika kodusõjast ning Shenandoah oru põletamisest, kuid see jääb nii matkamisest kui ka rahvuspargist kõrvale. Samuti jäi pikemalt lahkamata pargi tekkimise lugu ning kuidas kaua neil maadel elanud peresid tulevase rahvuspargi maalt eemale peletati, kuigi piisavalt vanadel lubati oma viimased aastad oma kodudes lõpetada.

Teemad on aga põgusalt mainitud nüüd ning kindlasti teavad mõned selle oru ja pargi nime just sõjaajaloost tulenedes, mis toobki juttu alustanud mõtete juurde tagasi!

Kõige viimase mõttena võtaks kiiresti kokku läbikõnnitud matkad, millest kõik olid neile pühendatud aega väärt:

MatkTüüpRaskusKaugus (km)Kõrgus (m)
Bearfence Mountain Summit MäematkKerge (kividel ronimine)1.890
Dark Hollow Falls Trail KosematkKerge2.4140
Hawksbill Summit Mäematk Keskmine4.6230
Little Stony Man Mäematk Väga kerge1.565
Old Rag Summit KosematkKeeruline15.7770
South River Falls Trail Mäematk Keskmine (lühem versioon)4.7290

Edu ja au!

About the author

Offer Up Your Thoughts...

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.